Head teed, armas 2021

December 26, 2021

Head teed, armas 2021

Jäin ükspäev mõtlema, et jälle on üks aasta nii kiiresti läbi saanud. Kuidas on see võimalik, et juba on detsembri lõpp??

Aga siis jäin uuesti mõtlema, et tegelikult olen ma väga palju teinud sellel aastal ja pole ime, et see tuhinal on läinud. Siis jäin jälle mõtlema, kuna nii palju on juhtunud, siis ma peaksin tegema omale kokkuvõtte, et ma seda kõike ära ei unustaks ja saaks tagasi vaadata. JA SIIS tuli mulle meelde minu armas blogi, kuhu ma pole 1,5 aastat midagi kirjutanud.

Siin ma nüüd olen, üritamas meenutada oma vägevat 12 kuud.

2021 aasta võtsin vastu Prantsusmaal koos oma peika Keni ja tema sõpradega. Pean ausalt tunnistama, et see ei kuulu minu TOP 3 aastavahetuste hulka, sest esiteks olin ma haige, teiseks ei osanud ma just kuigi palju prantsuse keeles kaasa rääkida. Suure tõenäosusega 80% jututeemadest oli poliitika(nagu alati), mis muutis selle veel raskemaks. Ja kolmandaks, ainsaks ilutulestikuks oli meie enda lastud rakett. Ma tean, et ega need just ideaalse mõjuga keskkonnale pole, kuid ilutulestik on just see, mis tekitab minus uue aasta tunde.

Kui ma paar päeva hiljem koju lendasin, siis olin ma veel haigem. Võin julgelt väita, et see on minu kõige halvem õhureis. Tugevast nohust oli mu nina hell, pea valutas ja paha olla, mis õhus olles mitmekordistusid. Mu pähe lõi nii tugev valu, et ma lausa nutsin. Ma päriselt arvasin, et ma ei ela seda üle. Okei, võibolla natuke liialdan. Ma tegin ka koroonatesti lennujaamas, mis hiljem osutus negatiivseks, seega ma ei tea, mis haigus mulle külge lõi.

Põetama sain hakata end oma esimeses üürikorteris. Mitte kunagi varem polnud ma üksi elanud, kui välja arvata 2020 kevad, mil ma eriolukorra ajal koos koeraga maal olin kahekesi. Vabatahtliku aasta ajal oli mul toakaaslane ning enne seda käisin ma koolis, seega elasin vanematega. Üksi korteri üürimine oli minu jaoks suur asi ja tundus loogiline, kui käid täiskohaga tööl. Korter asus Sitsi tänaval, 19,5 ruutmeetrit, värskelt renoveeritud ja külm. Fast forward, kaua ma seal ei elanud. Juba märtsi lõpus andsin võtmed tagasi.

Samal ajal töötasin helkureid tootvas firmas logistikuna. Alustasin seal 2020 augustis ning lahkusin 2021 aprillis. Ma ei olnud varem esmaspäevast reedeni kaheksast viieni käinud tööl ning mulle isegi meeldis. Mulle meeldis mu töö, ma tundsin ennast suurema osa ajast hästi ning kolmveerand ajast tegin füüsilist tööd seega sain olla aktiivne.

Kahjuks nagu ikka rutiinse tööga on, siis pika peale tüdisin sellest ära. Kaua sa ikka jaksad kadunud pakke taga ajada?

Märtsis jäi üks mu töökaaslane populaarsesse viirusesse ning lähikontaktsena pidin jääma isolatsiooni. Pole just lust ja lillepidu 10 päeva üksinda kodus istuda. Ei oska mina öelda, olid need kodus istumise aurud või hirm, et ma ei saa kunagi enam reisile, aga karantiinis võtsin vastu otsuse, et mina koos oma peikaga kolin Hispaaniasse. Või noh, minu peika kolib Hispaaniasse paariks kuuks ja mina lähen kaasa.

Niisiis isolatsioonist tagasi tööl olles, andsin lahkumisavalduse ja ka korterist ütlesin siis üles ning kuu aega hiljem suundusin sooja päikese alla. Kui ma nüüd tagasi vaatan, siis tundub see suht uskumatu.

Kenil oli seal kaks kuud praktikat ja mina mõtlesin, et ma saan lõpuks fotograafiaga rohkem tegeleda. Seal oli päriselt niiiiii lahe. Elasime Granadas, täiega ilusas naabruskonnas nimega Albaicin. Natuke meie kodust eemale jalutades oli vaade kuulsale Alhambrale, mida me ka külastasime ja oli ka niiiii ilus. Terve selle aja, mis me seal olime, ma tundsin end justkui paradiisis. Päeval tegi Ken tööd ja mina üritasin fotograafias areneda. Õhtuti käisime jalutamas ja erinevates baarides-söögikohtades. Kujutate ette, et kõigest kolme euro võib saada joogi ja väikse söögi?! Lisaks käisime veel paljudes Andaluusia linnades ja mulle lihtsalt ei mahu pähe, kuidas keegi viitsib 7 päeva basseinireisil käia, kui on nii palju külastamist väärt kohti. Mul on paar reelsi ka Instagramis, kui keegi tahab vaadata.;)

Kui Hispaaniasse läksin, siis ei olnud mul plaani kahe kuu pärast tagasi Eestisse tulla, vaid jääda Prantsusmaale. Kui läheb hästi, siis turundust õppima ja kui mitte, siis ehk tööle. Ülikooli ma ei saanud sisse, aga samal ajal olin erinevaid fotokoolitusi otsimas. Leidsin ühe Eestisse augustis ja sain teada, et Tallinna Polütehnikumis õpetatakse ka fotograafiat, aga mille sisseastumine toimub alles augusti lõpus. Võtsin siis omale plaani esmalt fotokoolituse ja hiljem Polükasse kandideerimise.

Kui ma ei eksi, siis oli mai lõpp või juuni algus ning aeg Granadas hakkas läbi saama. Kuna koolituseni oli veel aega, siis läksin ikkagi mõneks ajaks Prantsusmaale. Umbes kaks nädalat olime Nimes'is, kus ma ka vabatahtlik olin, ja juulikuu elasime Lyonis, kus Ken tööl käis. Kusjuures 2019. aastal Nimes'is ma üldse alustasin tõsisemalt fotograafiaga ja see suvi tegin seal oma esimese tasulise fotosessiooni.

Kahjuks jõudsin ma Eestisse tagasi just siis, kui kuumalaine mööda sai ja ilmad jahedaks läksid, aga positiivne on see, et Lyonis oli ka soe. Ainult vihma sadas jube palju.

Niisiis olin augustis tagasi seal, kus ma ei oodanud end olevat. Võtsin osa koolitusest ning kandideerisin kooli. Kuna täiskohaga tööd ma ei julgenud otsida juhuks, kui peaksin septembrist kooli minema, siis tegin hoopis lapsehoidu. Leidsin ühe väikese pooleteise aastase tüdruku, kellega aega veeta.

Ma unustasin enne mainida, aga ma kandideerisin ka Tallinna Majanduskooli personalispetsialisti kohale, kus ma jäin ootejärjekorda.

Ma olin üsna närvis Polütehnikumi katsetele minnes, sest mul polnud aimugi, mida teha, kui sinna ka ei saa. Peale vestlust olin ma üsna skeptiline positiivse vastuse suhtes, sest ma võibolla ütlesin ja küsisin asju, mida oleks võibolla targem olnud ütlemata jätta. Näiteks muutus vestluste kuupäev täiesti ootamatult pea kaks nädalat varasema peale ja ma küsisin, et miks, kui inimesed on arvestanud mitu kuud teada olnud kuupäevaga. Sain üsna tusase vastuse, et nendele oli see ka ootamatu ja muidu ei jõua nad tegeleda kõikide sisseastumistega. Mitu inimest küsis mult hiljem, miks ma seda mainisin. Ma ei tea, mis oleks juhtunud, kui ma poleks veel Eestis tagasi olnud, aga kõik läks õnneks ja sain rohelise tule sügisest kooli tulla.

Nüüd ma siis olengi alates septembrist kuni praeguseni fotograafiat õppinud. Muide mu esimesel koolipäeval sulandusin ma valesse seltskonda ja alles hiljem sain aru, et olen vale rühma juures. Nagu ikka on mingid inimesed-tegevused, mis vähem meeldivad ja mis rohkem meeldivad, aga üldiselt on mul väga lahe grupp ja teemad on ka väga huvitavad. Näiteks avastasin ma enda jaoks analoogfotograafia, millest ma varem teadsin sama palju kui lennuki juhtimisest. Ma olen õppinud selle nelja kuuga rohkem kui kahe aasta jooksul Youtube'i videoid vaadates, mis tegelikult tulevad ka palju kasuks. Igatahes on ülimalt tore aeg olnud ja uuel aastal tuleb vähemalt sama vahva kui mitte parem.

Novembris käisin peika sünnipäeva ajal Põhja-Prantsusmaal, mida ma olen väga vähe külastanud. Üks kord Lille'is ja kaks korda varem enne lende Pariisis. Seega olin ma väga põnevil Amiens'i mineku pärast. See on kindlasti üks külastamist väärt linn. Suvel on kindlasti soojemad ja päikselisemad ilmad kui sügisel või talvel, sest 70% minu seal olemise ajast sadas vihma.

Võtsime ette nädalavahetuse Pariisis. Varasemalt olin seal käinud alati enne kojulende, mil esimesel korral olid suured meeleavaldused, mis muutsid ringi jalutamise üpris keeruliseks(mul on isegi blogipostitus sellest) ja teine kord oli mul lihtsalt väga vähe aega. Seega sain ma lõpuks rahus imetleda maailmakuulsaid vaatamisväärsusi nagu Louvre ja Versaille loss. Jälle sadas vihma, aga mul oli nii tore ja väärtustan igat hetke, mil saan reisida ja oma peikaga olla, sest 3000km kaugusel elada ei ole sama tore. :D

Jõulud olid see aasta pisut teistsugusemad. Kui muidu oleme alati maal terve pandega(vanemad, õed-vennad, nende lapsed-elukaaslased) olnud ja meid on alati vähemalt kümme, siis see aasta olin koos oma ema, isa ja noorema vennaga Tallinnas. Osalt muidugi ka seetõttu, et põdesime just koroonat läbi, aga äkki aasta pärast oleme jälle maal kõik koos.

Homme on see vahva päev, mil Ken tuleb jälle Eestisse ja veedab aastavahetuse siin. Meil on uueks aastaks paar põnevat ideed mõttes, loodetavasti motivatsioon ei kao kuhugi ja need realiseeruvad. :D

Soovin sulle, kes sa võtsid vaevaks minu postituse läbi lugeda, imevahvat ja vinget tulevat aastat!