Mõtted peale vaheaastat

Oi, tere!

Pea viis kuud on möödas sellest, kui pakkisime oma kohvrid Nimes'is ja jätsime sealsetega hüvasti. Ma pole kindel, et seda võib hüvastijätuks nimetada, sest see nägi välja järgnev: saime meili, et koroonaviiruse kiire leviku tõttu tuleb meil otsekohe oma kodinad kokku panna ja koju lennata. Kui ma õigesti mäletan oli see reede ning lahkumine jäi esmaspäevale, mis jättis meile ainult nädalavahetuse, et kõigile head aega öelda. Hakkasime siis ruttu mõtlema, et kellega millal kokku saada. Esimese asjana andsime teada oma kontaktisikule, kes omakorda teavitas teisi koguduses ning peagi oligi paigas lahkumispidu, kellega me töötasime. Spoiler alert: pidu jäi ära, sest selleks ajaks olid kogunemised keelatud. Kahjuks ei saanud me viimast korda näha ka oma sõpru, sest paljud neist olid samuti teistest programmidest ning pidid ka koju minema või olid juba kodu poole teel. Seega ei olnudki meil muud teha, kui nautida kahekesi oma viimaseid päikselisi päevi. 

Mis siis edasi, mida sa õppima lähed? Küsimused, mida kuulen pea igalt inimeselt. Ilmselt ei häiri see küsimus kedagi, kellel on plaan paigas ning teab, mida ta teha tahab, aga kui sul on pea laiali otsas ning pole aimugi, mis järgmisena, siis lõpuks enam ei jaksa vastata. Ma olen päris veendunud, et need küsimused panevad just äsja keskkooli lõpetanutele nii palju survet peale, et tehakse valesid otsuseid. Tekib justkui tunne, et sa  p e a d  minema ülikooli ja midagi õppima. Mitte sellepärast, et sa tahad minna õppima, aga sellepärast, et sinult lihtsalt oodatakse seda, sest muidu sa ei saa ju  h e a d  töökohta.

Mida mina siis edasi teen? Kindel on see, et ülikooli ma sellel aastal ei lähe. Jälle. Teine vaheaasta? Kuidas nii? Miks? 

Kui keegi mu käest küsib, et miks ma see aasta kooli ei lähe, siis ma tavaliselt hakkan kaitsma ennast ja vabandusi otsima. Umbes nii, et oi, ma jäin kandideerimisega hiljaks ja ma ei saanud katsetele minna jne. Tegelikult on asi nii, et ma lihtsalt olin laisk. Esialgu mul ei olnudki plaanis minna see aasta edasi õppima, sest ma arvasin, et ma olen teises riigis ning mul füüsiliselt lihtsalt pole võimalik katsetele minna, kuid siis saadeti meid mitu kuud varem koju, mis andis piisavalt aega, et välja mõelda järgmine samm. Ma vaatasin erinevate koolide erialasid ning tegin märkmeid, aga kuidagi ei kiskunud kuhugi. Siis ma otsustasin, et okei, mul on piisavalt aega, isegi kui ma praegu otsustan kooli mitte minna, siis aasta pärast on mul uus võimalus ning ehk selleks ajaks olen välja mõelnud, mida ma teha tahan. 

Aga siis jõudis kätte juuni lõpp ning ülikoolide reklaamid olid  i g a l  p o o l, mis panid mind loomulikult mu otsuses kahtlema. Nii ma hakkasin siis uuesti vaatama, et kuhu ma ikkagi saaksin ruttu kandideerida. Mida ma oma valiku juures silmas pidasin, oli see, et ma saaksin omatud haridust ka välismaal rakendada, kui ma peaksin kunagi kolima. 

Viimasel kandideerimispäeval Tartu ülikooli avastasin ma eriala, kuhu endale üllatuslikult oleksin tahtnud kandideerida, aga minu õnnetuseks jäi mul kaks punkti kandideerimislävendist puudu. Ma ei arvanud kunagi, et mu tulevikuvalikutes võiks minna matemaatikaeksamit vaja. Muidugi viis see mu tuju alla ning lõpuks kandideerisingi ainult ühele erialale mõttega, et kui mulle see ei meeldi, siis saan ju ära tulla. Vaatasin oma põhimõttest- ma ei kandideeri selleks, et hiljem ära tulla ja lihtsalt öelda, et ma käin ülikoolis- mööda ja saatsin avalduse. Erialakatse päeval, mis tuli teha kodus, ei töödanud mul mitte üheski arvutis, mis kodus oli, eksamite tegemise lehekülg. Ma ei saanud mitte mingit moodi sinna sisselogida ning emailile sain vastuse lihtsalt, kas saite eksami tehtud. Ehk mulle ei antud võimalust katset hiljem teha. 

Nüüd ma siin olengi, sügisel ei lähe kooli, vaid tööle. Kui ma vastan ausalt, siis ma olen veidi kurb, aga mitte palju. Mul on võimalus töötada ja raha kõrvale panna seni, kuni ma selgusele jõuan. Võibolla ma leian töö mida ma tahangi elu lõpuni teha ja ülikooli mitte minek oli kõige õigem otsus. Võibolla. Milles ma olen aga järeldusele jõudnud, on see, et oma otsustes tuleb kindel olla. 

Kui sa otsustasid tööle minna, siis mine. Kui sa otsustad arheoloogiat õppima minna, siis mine. Võibolla sa tegid valiku, et tuled hoopis töölt ära, siis ole selles ka kindel. Tegid mingi valiku, hästi, ole selles kindel. 

Ehk mida ma öelda üritan, kui järgmine kord keegi minult küsib, mida ma edasi teen, siis ma vastan enesekindlalt, et ma lähen tööle, mitte ma ei hakka ebalevalt vabandusi otsima ja piinlikust tundma sellepärast, et ma lükkasin ülikooli edasi. Kui sa ütled oma valikud enesekindlalt välja, siis keegi teine ei kahtle selles, aga kui sa ise pole kindel, siis sa jätadki kehva mulje. Muidugi esimese asjana ei peaks sulle üldse teiste arvamus korda minema, sest kõige olulisem on, et sa teed midagi, mis sulle meeldib. See võib kõlada küll imalalt, aga nii ju on. 

(Kui sa ei taha kooli ega tööle veel minna, siis ma täiega soovitan minna kuhugi välismaale vabatahtlikuks. Annab nii palju kogemusi ja avardab silmaringi. Üheks heaks leheküljeks on European Solitarity Corps)

Jätan siia lõppu mõned pidid, et ei oleks lihtsalt paljas lugemine. 

Nägemiseni

Katriin- kõrghariduseta, töötu ning elab vanematega.