Kuidas ma ükskord koju jõudsin

Ahoi!

Eestis käimisest on nüüd möödas kuu. Ma nautisin täiega kodus ja kohustustest vaba olemist, kuid mul on siiski hea meel tagasi olla mingis rutiinis.

Üks teema, millest olen pikalt mõelnud kirjutada on streigid. Ilmselt enamus teab, et Prantsusmaal on tavaline korraldada meeleavaldusi, sest nii saadakse oma arvamus kuuldavaks tehtud. Eestis on meeleavaldus Stenbocki maja ees tiksumine paar tundi, kuid Prantsusmaal hõlmavad meeleavaldused enamasti tänavaid, ühistransporti ja mõnikord isegi lennuliine. 

Tulin jõulude ajal Eestisse läbi Pariisi, sest lennupiletid on sealt odvamad kui Montpellierist või Marseille'st. Tobe lugu, mis võib juhtuda, on aga, et kui peaksid reisima stregi ajal, siis ei pruugi lennukile jõuda. Siin on pikemat aega juba meelt avaldatud pensioniea tõstmise kohta ning kui ma ostsin 17. detsembriks rongipileti Pariisi, siis ei osanud ma ette näha, et peaksin mitu päeva muretsema, kas mu rong ikka väljub. Mul läks hästi ning jõudsin Pariisi! 

Samal ajal kui mina pealinna jõudsin, siis Bovild, kes tuli päev enne, pidi lahkuma. Mis aga juhtus, oli see, et tema lend tühistati ning ta pidi ostma uued piletid Norra ning veel 10 tundi ootama. Kui ta mulle ütles, et ta ei saa plaanitud ajal koju, hakkasid ma muret tundma enda lennu pärast. Tuli välja, et muretsesin vale asja pärast. Oleksin hoopis pidanud hakkama mõtlema, kuidas ööbimispaika jõuda.

Hakkan rongijaamast veidi tüdinenult jalutama hosteli poole, sest stregi tõttu ükski ühistransport ei liigu ning Uberi/takso hinnad on kõrgustes. Mõtlen, et tegelikult pole ju häda midagi, kui raske reisikott kõrvale jätta, olen esimest korda elus Pariisis ja saangi natuke linna näha. 5 minutit rongijaamast ja näen teisel pool teed, kuidas politsei peatab suurema grupi inimesi ning paneb nad seina äärda seisma ning teeb kontrolli. Teede ääres seisab lugematu arv politsei sõiduvahendeid, tänavad on tavaautodest tühjad. Jätkan rahulikult oma teekonda kuni jõuan Bastille mälestusmärgini. Nüüd näen juba suuremat hulka inimesi ooperimaja ees siltidega. Olen endiselt rahulik ning ei muretse. Sisimas tunnen veidi rõõmu, et ei pea fooritulede ees ootama. 

Nüüd näen juba hordide viisi inimesi liikumas. Vaikne teekond muutus äkitselt justkui suureks festivaliks. Samm muutub aina aeglasemaks ja raskemaks. Kuulen, kuidas keegi mikrofoni midagi Emmanuel Macroni kohta ütleb, mida rahvas kordab, kuid ma ei mõista täielikult lause tähendust. Meel muutub tusasemaks, sest pean end läbi massi suruma, mis ei ole kuigi kerge raske kott õlal. Kuidagi saan tohutust ummikust läbi, kuid vaadates eelseisvat teed, mis on ka täidetud, pean valima uue marsruudi. 

Telefon annab märku, et akut on alles jäänud 20% ja Maps näitab, et natuke üle poole tunni on veel minna kõige otsemat teed pidi, kuid see pole lihtsalt võimalik. Asun kõrvalteele, et minna ringiga. Ka siin on veidi raske liikuda, kuid saan hakkama. Jõuan tagasi suuremale teele, kus nüüd võib juba mõningaid autosid märgata. Mõtlen, kas äkki siiski peaks takso võtma, sest õlg annab tunda. Kuna olen juba nii kaugele omal jalal jõudnud, siis otsustan, et jätkan ka omal jalal. Aku tühjenemise tõttu üritan teed meelde jätta ja kasutada telefoni abi võimalikult vähe. Viie minuti pärast avastan, et olen valesti läinud. Saan enda peale vihaseks ning pöördun tuldud teed tagasi. Keeran tänavale, millest ekslikult mööda kõndisin. 

Jalutan mööda jõge. Ümbrus ei tundu kõige turvalisem, vee ääres on mitmeid gruppe purjakil ja kodutuid inimesi. Sammun üle silla ja kontrollin teekonda telefonist, näol veidi segaduses olek. Nähes mu ekslikku pilku, pöördub mu poole juhuslik möödakäija ning küsib, mida ma otsin. Tunnen veidi usaldamatust ta suhtes, kuid siiski vastan. Naine turtsatab naerma mu aksendi pärast ning vastab naeratades: "Okay, bonne chance!" ning kõnnib minema. Olles natuke hämmeldunud juhtunu pärast ning välja selgitanud, kuhu minema pean, jätkan rada hosteli poole. 

Majad muutuvad kaunimateks ning inimesed paistavad taas usaldusväärsed. Kõigest natukene veel! Ees on mägi, mis tekitab tüdimust. Maps teavitab, et kõndisin ööbimiskohast mööda. Vaatan tagasi ning märkan kõrgel lehvimas lippu, millel kirjas Perfect Hotel&Hostel. Hingan kergendunult, sest akut on alles jäänud ainult 2%, ja peale pikka teed saan kohe-kohe oma jala üle põlve visata. 

Täidan ära vajalikud lüngad ning suundun enda ning veel kolme inimese tuppa. Olen esimene, kes kohale jõudis. Viskan koti põrandale ja ise istun maha. Kell on saanud neli. Laen veidi telefoni, et siis minna peamisi turistiatraktsioone vaatama minna. Mulle meenub, et vaataksin, kas mu hommikune lend on ikka jõus. Kinnitus saadud, võin kerge südamega Pariisi nautima minna. 

Lahkun toast suunaga Louvre'i poole. Naudin ümbrust ning tunnen rõõmu, et ei pea oma spordikotti kaasas vedama. Jõuan kohale, kuid kahjuks on muuseum suletud. Liigun edasi mööda veekogu Eiffeli torni juurde. Nähes toda maailmakuulsat ehitist, ei olnud mu sees midagi muud, kui puhas rõõm. Liigun ümber torni nägu naerul ning pildistan igat külge. Üks pingil istuv mees kõnetab mind. Üritan temast aru saada, kuid ebaõnnestun. Mees kordab mitu korda kuni mulle kohale jõuab, et ta ütles, et torn hakkab kell 18 sätendama. Tänan teda info eest ja kõnnin edasi. Olen väga heal ajal siin, sest vaatamisväärsus pole paksult turistidega ümbritsetud. Küll aga on siin kauplejad, kes käivad ringi ja üritavad Eiffeli torni võtmehoidjaid ja kujusid müüa. Jään teisel pool jõge seisma ning ootan kella kuute. 18.05, kui tuled on taas tavalised, alustan 40 minutilist tagasiteed hostelisse. 

Olles tagasi toas märkan, et kellegi asjad on vahepeal siia tekkinud. Söön oma võileiba ja küpsiseid, mis poest kaasa ostsin, vaatan arvutist sarja ning puhkan jalgu. Mõne hetke pärast saabub tuppa umbes minuvanune noormees. Jutu käigus selgub, et ta on pärit Hongkongist, kuid plaanib Euroopas veidi reisida. Pöördume mõlemad oma tegemiste juurde ning pikemalt ei vestle. Kell 22 kontrollin veel igaks juhust lennu staatust ning sean äratuskella. Plaanin ärgata kell 5.30, sest nii jääb mul piisavalt aega hommikul väljaselgitada, kuidas lennujaama jõuda. Ma pole kindel, kas ühistransport homme liigub plaanitud streigi tõttu ning seetõttu ärkan vara, et minna hosteli lähedale rongijaama. Kui rongid ei liigu, siis pean võtma takso, kuid selle eest peaks maksma umbes 50-80 eurot. 

Ümbes poole üheteistkümne ajal proovin magama jääda. Mul võtab veidi aega, et uinuda, kuid saades silma lõpuks kinni, sajavad tuppa kaks inimest kohvritega, mille peale ma ärkasin. Üritan nendest mitte välja teha ning uuesti magama jääda. Öö jooksul ärkan veel mitu korda kartuses, et äkki magan sisse. Lõpuks tõusen natuke enne äratuskella helinat ning olen juba enne kella kuut esimesena uksest väljas. 

Jalutan mööda pimedat tänavat Gare du Nordi poole. Üllatuseks on liikvel üpris palju autosid ja inimesi. Jõuan jaama ning üleval tablool on kirjas, et rong Charles de Gaulle lennujaama väljub 20 minuti pärast. Suudun õnnelikul sammul piletit ostma. Esimene masin, mille juurde lähen, ei funkstioneeri täielikult, sest pileti eest maksta ei saa. Proovin osta piletit teisest masinast, kuid ka sellega läheb midagi viltu. Kolmas kord peab õnnestuma. Veidi juba ärevaks muutudes valin tähelepanelikult õige pileti ning õnnestunult prindib masin mulle sõiduõiguse. 

Suundun kiirel sammul platvormi otsima. Eemalt näen, et mu rong on juba ees. Peaaegu kohe, kui istuma sain, alustas sõiduk oma teed. Vaatan rahuliku südamega aknast tõusvat päikest, sest tean, et mul on piisavalt aega lennujaama protseduurideks. 

Turvakontroll tehtud, pöördun värava juurde. Söön kohvikust ostetud sarvesaiia ning peagi näitan väravas elektroonilist pardakaarti. Sätin oma pagasi turvaliselt ees oleva istme alla ning valmistun õhkutõusuks. Lennuk maandub Riias ning suundun uue värava poole. Enne Tallinna lendu lähevad samas väravas inimesed Frankfurti. Istun ja taaskord ootan. Panen tähele, et inimesed ei ole enam nii sõbralikud kui Prantsusmaal, mis tekitab tunde, et varsti olen tõesti kodus. 

Lõpuks kõlab teade, et minu lennule algab laadimine. Otsin telefonist pardakaarti, kuid olen selle ära kaotanud. Veidi paanikas pöördun AirBalticu töötaja poole, kes parasjagu reisijate käsipagasi mõõte kontrollib. Naine ei oska mind aidata ning suunab mind teise töötaja juurde. Sean sammu leti taha, kuid samal ajal hakkan muretsema oma pagasi pärast. Vaatan oma asju ning olen üsna kindel, et kui too töötaja palub mu kotti kontrollida, siis ei mahu see normidesse ning pean trahvi maksma. 

Ootan kannatlikult kuni kõik inimesed on peale läinud ning saan oma olukorda õigele inimesele selgitada. Ulatan mehele oma ID-kaardi ning ta ütleb mulle mu istekohanumbri, ei midagi muud. Olen üllatunud, kui kergelt kõik käis. Võtan oma dokumendi ning lipsan pagasi mõõtmisest mööda, uksest välja. Ootan pikalt tuules kuni saba lõpeb ning lennukisse astun. Umbes 40 minutiline lend möödub kiiresti ning olegi Tallinnas. 

Kahjuks või õnneks pole see mu ainus päev, kui olen meeleavaldusest sõltuv. 

Detsembri alguses käisin kahe sõbraga Montpellieris jalgpalli vaatamas. Kuna see toimus Nimes'ist 30 minutilise rongisõidu kaugusel, siis pidime sinna kuidagi kohale jõudma. Streigi tõttu rongid ei liikunud ning üksikud bussid olid ebasobivatel aegadel. Seega jäi üle vaid hääletada, sest soetatud 40 eurost piletit ei tahtnud raisku lasta. Alustasime hääletamist natuke enne kiirtee algust ning peale ainult 10 minutilist seismist, saime vanema valge Volkswageni peale. Säästsime raha ning saime meeldiva vestluse osaliseks!

Montpellier on Nimes'ist suurem ning seega ka meeleavaldused. Kuna staadionile jõudmiseks pidime ühistransporti kasutama, siis ootasime trammi. Meie nina ees, mööda trammiteed liikus rongkäik plakatide ja tossuga. Kui ükskord trammipeale saime, siis pidime veel ootama. Sõiduk oli täiesti täis ning inimesed hakkasid järsku hingamisteid riietega katma. Vaatasime veidi kahtlustavalt ringi ning tegime seda sama. Politsei oli kasutanud kõrval väljakul pipragaasi, et massist lahti saada ning see imbus  trammi sisse. Ilmselt üks ebameeldivamaid kogemusi mu elus, kui gaas hingamisteedesse jõudis ja silmad vett jooksid. Kuid hei, politsei sai platsi puhtaks:)

Isegi kui sa ei streigi, siis võid saada sama ebameeldiva olukorra osaliseks kui meeleavaldajad.  Tahan öelda, et olles streigi ajal Prantsusmaal, varuge aega ja kannatust, kuid nautige seda tõelist prantsuse kogemust ning ehk on isegi mugavam atraktsioonidega tutvuda, sest turiste on vähem. Ma oleksin pigem pettunud, kui praktika lõpus läheksin koju ilma ühtegi streiki oma nahal tundmata. 

peace out <3

Politsei inimesi kontrollimas

Inimesed auto katustel, politsei "rongkäik"