Mis värk selle musitamisega siis on?

"Eeeeeee... kalli? musi? käsi? appi, mis ma teen???"- minu peaaegu igapäevane heitlus, kui kohtan kedagi.

Enne siia tulekut, ma teadsin, et prantslased kasutavad põsemusisid tervituseks, aga ma ei teadnud, et see nii keeruline on. Alljärgnevalt olen kirja pannud erinevaid reegleid, tähelepanekuid ja olukordi, mida olen märganud.

1) Üldiselt on lõunas tervituseks kolm ja põhjapool kaks musi.

2) Noorte seas on pigem levinud teha üks musi.  Vanemad jäävad enamasti algupärase tervituse juurde.

3) Suurde gruppi sattudes on viisakas kõiki tervitada musiga/musidega. Näiteks seal, kus mina ja Bovild noorteõhtutel käime, tervitavad kõik igat ühte eraldi isegi kui pole kõigiga tuttav. Esimestel kohtumistel oli harjumatu ja segadust tekitav, mida me tegema peaks. Kas me peaks ka minema kõiki musitama, kuigi me ei ole tuttavad või kas ütleme lihtsalt tervele grupile tere? Kõik oli üks suur segadus, aga ega midagi oluliselt muutunud pole. Nüüd oleme ära harjunud sellega, et siin tervitamine ongi üks pudru ja kapsad. Üks asi, mis minu jaoks veider tundub on, kui keegi saabub hiljem ja teemadega on juba alustatud, siis hilineja teeb ikka ringi ära ja tervitab kõiki.

4) Esmalt arvasin, et mehed suruvad lihtsalt kätt, kuid ka nemad tervitavad üksteist musidega. Muidugi on erandeid ning paljud piirduvadki käega.

5) Mina ja Bovild saame oma naabritega hästi läbi ning näeme üksteist üpris tihti. Kahjuks oleme sattunud olukorda, kus keegi ei tea, kuidas läheneda. Kas teha kalli või musi? Üldiselt on situatsioon üsna veider ning jääme lihtsalt seisma ning ei tee midagi, sest nemad saavad aru, et meie jaoks on musitamine ebatavaline ja meie saame aru, et kallistamine pole neile harjumuspäerane. 

6) Kui enamasti on too "musi" lihtsalt põskede puudutamine ja hääle imiteerimine, siis aeg-ajalt võib tervitus ka märja põsega lõppeda.

7) Prantslaste arvates on kalli intiimsem kui põsemusi. Kallistatakse ainult oma väga lähedasi sõpru. Isegi perekonna siseselt ei ole kalli kuigi populaarne.

8) Kuna Nimes'is on palju vabatahtlike mujalt riikidest, kes töötavad Maison de l'Europe'is ning kuna me käime seal keeletundides, siis kohtume nendega üsna tihti. Nii nagu meie naabritega, ei tea me, kuidas peaks teisi vabatahtlike tervitama.  Prantsusepärane tervitus pole kummalegi tavaks, kuid kuna oleme Prantsusmaal, siis üritame kasutada tervitust, mis siin on heaks kiidetud. Väga tavaline lause rahvusvahelistes seltskondades on: "I don't know why we are doing it, but okay."

9) Musid nii tervituseks, kui hüvastijätuks.

10) Ei ole ebatavaline ka järgmine olukord: hakkad kätt ulatama, teine pool võtab käe tervituseks, kuid läheneb ka põsemusideks ning teine käsi on peaaegu kallistamisasendis ehk siis kolm viisi korraga.

Kindlasti on palju erandeid ning keegi võibolla leiab, et mõni asi tundub veider, kuid ütlen taaskord, et need on asjad, mida mina olen tähelepannud ja läbi elanud.

Et postitus ei oleks ainult kuiv tekst, siis lisan lõppu pilte oma tegemistest.

Käisime Paris Saint-Germain ja Montpellieri mängu vaatamas.
Kindlasti viimase aja üks lahedamaid elamusi!

Peaaegu igas linnas on jõuludel olemas vaateratas.
Kaasaarvatud Nimes'is.

Tõime koju jõulupuu, sest mis detsember see on ilma kuuseta?

Kuna Lyoni valgusfestivalile, mis on üks populaarsemaid, me ei jõudnud,
siis käisime Montpellieri omal.

Oktoobri lõpus käisime Nice'is ning nii mõnigi veel käis ujumas.

Seis meie külmkapiga- isegi munad on jääs. 

Nice'is kohtusin täiesti ootamatult oma lapsepõlve sõbrannaga.

Kiriku laadal oli meil töötuba, kus meisterdasime jõulukaunistusi.

Koos Mas des Abeilles pühapäevakooli ja kõrval asuva hooldekodu
eakatega panime mulda mõned seemned.

Barcelona ja Lyoni ucrewd käisid meil novembri alguses külas.

Veel nädal ning jõulupuhkus Eestis saab alguse!